Sellised sundharjumused hakkavad külge ja leiame ennastki aeg-ajalt X-is (end. Twitter) üle reageerimas või kedagi märkamatult sildistamas. Avaliku arvamuse ruum, kus Eesti ühiskonnas toimuvat lahti mõtestada ja konteksti asetada, on hädavajalik osa demokraatiast. Mõistlikku arutelu halvav ja takistav arutelukultuur lülitab inimesi välja. Üha konfliktsem sotsiaalmeedia voog soodustab kapseldumist enda jaoks mugavatesse, aga laiskadesse seisukohtadesse.

Ühiskonna sotsiaalseid harjumusi pole lihtne muuta, ent vaadates näiteks, kui palju vähem me praeguseks joome või kui palju rohkem jalgrattureid üle sebra laseme (aitäh!), võib öelda, et muutused on saavutatavad. Eesti arvamuskultuur on meie kõigi kujundada ja seega vastutame selle ümberkujundamise ja rahustamise eest kõik koos. See sõltub igapäevastest vestlustest, mida peame sotsiaalmeedias, pere ja sõpradega peol või lõunalauas ning ajalehe arvamusrubriigis. Ühiskonnas võimul olevate osaliste (poliitikud, arvamusliidrid ja ajakirjanikud, kuulsused, valdkonna eksperdid jne) vastutus on suurem. Neil on nii võimalus vähesemate ressurssidega oma arvamust levitada kui ka rohkem kuulajaid.

Järgnevad soovitused põhinevad meie tähelepanekutel pärast sadade argumentide koostamist ning avalike arutelude jälgimist. Muidugi soovitame arutledes silmas pidada ka konkreetset olukorda.

Reageerime üksnes olulisele. Sotsiaalmeedias suhtlemine ei soosi süvitsi minevat arutelu: X-i säutsud on piiratud 140 tähemärgiga ning Facebooki algoritmid jagamiste ja meeldimistega. Nende piirangute ja infokülluse raamides tasub mõelda, millele ja kuidas iga päev reageerime. Suhtlustempo sunnib meid kiirelt, emotsionaalselt ja kõige kohta arvamust avaldama ning kiireid järeldusi tegema. Selle asemel võiksime aga info- või uudiskildu lugedes või enne jagamist mõelda:

a) kas tegemist on meie või ühiskonna jaoks olulise infoga;

b) kas info on edastatud põhjendatult ja tasakaalustatult ning

c) kas ja kuidas tasub sellele reageerida.

Paljude ühiskondlikult tähtsate teemade puhul jäädakse kinni mõnda üksikusse värvikasse näitesse või detaili. Näiteks on tunduvalt rohkem arutatud Savisaare isikut kui laiemat erakondliku demokraatia küsimust või Panama paberite lekke puhul keskendutud konkreetsetele nimedele laiema õigusraamistiku üle väitlemise asemel. Arutlejatena tasub tähele panna, et süveneksime ainult olulistesse küsimustesse ning võtaksime selleks piisavalt aega ja tähelepanu.

Lõpetame sildistamise ja keskendume sisule. Maailmast kergemini arusaamiseks on meisse kõigisse programmeeritud kalduvus lihtsustada ja seega sildistada nii nähtusi kui inimesi. Selle asemel, et iga kord uut inimest kohates tema iseloomu või motiive nuputada, kipume kasutama silte ja lihtsustusi, nt «näeb välja nagu hispaanlane, järelikult on temperamentne ja jääb alati hiljaks». Liigne sildistamine, eriti vestlustes, ei aita aga heale arutelule kaasa.

Sildistamine pole mitte ainult ebaõiglane sildistatu suhtes, vaid ka üldistab liigselt ja katkestab ratsionaalse arutelu. Võite proovida korraks mõelda, milline on teie endi soov koos edasi mõelda kellegagi, kes on teid just idioodiks, tolerastiks, naiivitariks, «tõeliseks Eesti meheks» või rumalaks tibiks nimetanud. Ilmselt ei ole see soov väga suur. Sildistamise asemel tasub välja tuua konkreetsete inimeste konkreetset käitumist või sõnu – nt selle asemel, et nimetada kedagi valetajaks, tuleks paluda tal oma väited paremini lahti seletada või selgitada, mida ja miks valeks pead. Kritiseerides käitumist või muud aspekti täpselt, jätan inimesele ruumi end parandada teda tervikuna hukka mõistmata.

Kuulame tähelepanelikult ja otsime ühisosa. Kuulamisoskust avalikus arutelus (ja ka kõikjal mujal) on raske üle hinnata. Tulises arutelus kipub juhtuma nii, et oponendi mõtete kuulamise asemel valmistame ette oma järgmist vaimukust või repliiki. Et kedagi päriselt mõista, tuleb teda aga päriselt kuulata. Päriselt kuulates saame aru, miks keegi üht- või teistmoodi maailma näeb, ja sageli ei otsigi me vestluspartnerilt nõustumist, vaid lihtsalt tunnet, et meid on kuuldud ja kuulatud. Ongi ju nii, et ühiskonnas eksisteerivad mitmed väärtused või maailmavaated (nt liberaalsus ja konservatiivsus) korraga ning me ei pea alati üksmeelele jõudma. Ühisosa leidmiseks ja kokkuleppele jõudmiseks tuleb aru saada vestluspartneri maailmavaatest ja argumentidest – et neist aru saada, tuleb kuulata.

Jätame mõtlemisruumi. Igapäevaelus vaieldes kohtame harva üdini ratsionaalset arutelu ja puhtalt lehelt argumente kuulavat vastaspoolt. Meie isiklikud arvamused on osa identiteedist ja neid muudetakse vaidluses harva. Enamasti tõlgendame avalikus arutelus allajäämist või mittenõustumist kaotusena ja enesekaitseks muutume veel kangekaelsemaks. Kui mitu oponenti olete näiteks pagulaste teemal ümber veennud? Pikaajalise veenmisstrateegia parim taktika on esitada oma seisukohad, jättes teisele inimesele ruumi vastu arutleda, nt kasutades väljendeid «mulle tundub» või «mina arvan», andes aega mõtlemiseks. Teravalt on mõistlik arutleda seda stiili hindavate vestluspartneritega.

Äärmuslust kohates jääme rahulikuks, aga julgeks. Avalikkuse ees toimuvas poliitilises arutelus ei veenda mitte üksteist, vaid kuulajaid. Populistlike ja ekstreemsete arvamuste vastu tuleb jõuliselt seista, mitte vait olla. Sellisel juhul on kasu piiridest väljuva käitumise kiirest ja selgest esiletoomisest («see osa teie väitest oli populistlik, sest» jne) ja oma argumentide köitvalt selgitamisest. Meile tundub, et Eestis on pikalt pidamata hulk väitlusi läänest üle võetud väärtuste (nt sallivus, võrdõiguslikkus) üle. Need jäävad esimesena tule alla, kuna pole ühiskonnas laiapõhjaliselt juurdunud.

Iga hea uue või kadunud vana harjumuse kinnistamine võtab aega ja vaeva. Seni võib enne Facebooki kommentaari teelesaatmist võtta paarkümmend sekundit aega oma postituse läbimõtlemiseks ja leppida sellega, et Zuckerberg eestlasi aeglaseks peab.