Sellise intensiivse ja vasturääkiva hilisöise mõtete tulevärgi põhjustas Arvamusfestivali arutelu „Mis toimub (potentsiaalse) annetaja peas? Ebameeldiv tõde heategevusest Eestis“.

Mind ei ole ükski arutelu kunagi enne nii palju puudutanud, et ma oleks mitu päeva hiljem öösel üleval istunud ja kuuldut endamisi edasi analüüsinud. Muidugi, ka teema oli minu jaoks oluline. Aga eelkõige muutsid selle arutelu õnnestunuks ja meeldejäävaks — mitte öelda meeldivalt painavaks — hea moderaator ja õnnestunult valitud osalejad.

Mis teeb enamiku avalikus ruumis toimuvatest aruteludest natuke igavaks?

Õige vastus — hirm konflikti ees. Sageli juhtub nii, et kohale kutsutud arutlejad on teemas pädevad, ent moderaator ei suuda nende mõtteid vastanduma panna. Nii hiilitaksegi nagu kassid palava pudrukausi ümber ning arutelu päädib sellega, et üksteise mõtetele noogutatakse kaasa ja erimeelsustest libisetakse üle. Avalik konflikt on meil kultuuriliselt taunitav. On veidi ebaviisakas öelda tõsiseltvõetava inimesena teisele otse näkku: „Ma ei ole sinuga nõus, sest…“. Kuigi avalikus diskussioonis, eriti veel Arvamusfestivalil, peaks see olema kõige normaalsem käitumine. Moderaatori ülesanne seega ongi teha nii, et arutelus olevate inimeste erinevad lähenemisnurgad tuleks selgelt esile, moderaator peab andma võimaluse erimeelsuste üle diskuteerida, mitte kohe teemat vahetama.

Nii et kui korraldad arutelu, kas siis festivalil, avalikul üritusel, teles, raadios, koolis või jumal teab kus, on reegel number 1 — otsi endale pädev moderaator. Kõik tuntud inimesed ei ole automaatselt head moderaatorid, ka kõik ajakirjanikud ega telesaatejuhid ei ole automaatselt head moderaatorid. Muidugi, mõned neist on väga head moderaatorid. Sellest, mis toimub moderaatori peas, kui ta saab aru, et ta ei ole oma ülesannete kõrgusel, on väga hästi kirjutanud Kaja Kallas tänavuse festivali blogis.

Teine põhjus, miks festivali annetamise-arutelu õnnestus, peitus kutsutud osalejates. Tavaliselt lähevad arutelud untsu, kui osalejad kas a) ei räägi asjast; b) ei kuula teineteist või c) on kohutavalt igavad. Asjast rääkimisest ning teineteise kuulamisest on hästi kirjutanud Anna Karolin ja Marleen Pedjasaar 26. mai Postimehe arvamusloos. Mina tahan rääkida emotsioonist. Sageli arvatakse, et ratsionaalne arutelu ei tohiks sisaldada emotsiooni, need kaks justkui välistaksid teineteist. Suhtlusteooria tegelikult ütleb selgelt, et sõnumi vastuvõtmist mõjutavad kõneleja maine (ethos) ja argumentide (logos) kõrval ka emotsioonid ehkpathos. Kellegi veenmine on keeruline, kui sa ei kasuta selleks oma kõnestiili, häält, kehakeelt jms, mis tekitab kuulajates positiivseid tundeid sinu ja su jutu vastu. Loomulikult ei tohi tervet esinemist puhtalt emotsiooni peale üles ehitada — nii jõuame olukordadeni, kus rahva seas õhutatakse sõnadega hirmu, samas kui ühtegi faktilist tõestust või arusaadavat loogilist seletust räägitava jutu taga ei ole. Tunnistan aga, et naudin arutelusid, kus inimesed argumenteerivad emotsioonidega, olukordi, kus ma saan aru, et inimesele, kes mingist teemast räägib, tõesti läheb see teema korda, et ta ise ka usub, mida ta ütleb ja et ta tõesti tahab ka kuulajatele oma mõtteid selgitada. Kahju, et ETV Foorumi saates seda intelligentset emotsiooni väga palju ei näe. Huvitav, kas asi võib olla selles, et Foorumi tavakülalisele, kuldses keskeas Eesti mehele justkui poleks emotsioonid lubatud… Eriti avalikus sfääris?

Siit siis arutelu korraldamise reegel number 2 — leia arutlejad, kes on teemas pädevad (iga kuulus inimene ei ole pädev) ja kellel lähevad teemast rääkides silmad särama. Vastasel juhul on suur tõenäosus, et kuulajatel hakkab igav.

Arvamusfestivali arutelusid korraldavaid organisatsioone julgustatakse ehitama arutelud üles nii, et kaasa rääkida ja arvata saaksid ka arutelu kuulama tulnud inimesed. „Kaasavad meetodid“ on festivalil läbivaks märksõnaks. Samas kuulsin ja lugesin enne festivali mitme inimese kommentaari, et ah, mis seal ikka arutada, keegi ju minu arvamust ei kuula ja üldse, valitsus on loll. Nõustun täielikult vaatega, et mõnikord on küll tunne, et terve maailm on lolliks läinud. Samas ma ei nõustu väitega, et arutlemisel ei ole mõtet ja keegi ju niikuinii ei kuula.

Sellised avaldused teevad mind hoopistükkis murelikuks. Ma siiralt usun, et Eesti peaks olema demokraatlik riik, kus on tugev kodanikuühiskond ja kus keegi ei tunne, et riik temast ei hooli või et ühiskond on kellade ja vilede saatel kaugele ette liikunud ja tema maha jätnud. Ja ainus võimalus sellise riigini jõuda on see, et kodanikud tõusevad diivanilt püsti ja hakkavad neid puudutavates teemades kaasa arvama. Ning hakkavad uskuma, et nende arvamus loeb, et hästi esitatud ja põhjendatud arvamusi kuulatakse ning et muutused on võimalikud. Küllap kõlan veidi naiivselt, aga seda ei olegi võimalik teistmoodi öelda. Nii kaua, kuni igaüks ise kodus kirub, et terve maailm või siis vähemalt valitsus on loll, me muidugi ei jõua mitte kuhugi. Eks uskumine ja arvamine nõuavad muutusteni jõudmiseks veel koostööoskust, läbirääkimisoskust, võimet oma asja eest kaua võidelda jms hirmutavaid asju, ent arusaamine, et mõtete vahetamisel on mõte, see on kõige aluseks. Igasuguste tegevuste aluseks.

Mündi teiseks küljeks on kaasamine

Kaasamine on üldiselt keerukas, aeganõudev ja segadusttekitav protsess, ilma milleta saaks asjad palju kiiremini korda aetud — otsused tehtud, poliitikad kujundatud, arutelud peetud. Rahvale mikrofoni andmine kätkeb endas ohtu, et arutelu läheb lappama, et inimesed ei räägi üldse asjast või lausa esitavad teravaid küsimusi ja tähelepanekuid, mis esinejate nägemuse kahtluse alla seavad. Lisaks on alati oht, et oled arvestanud kaasamisega, publiku arvamuse küsimisega ja siis keegi ei arvagi midagi, õhku täidab piinlik vaikus.

Tänavune festival näitas selgelt, et kui mikrofon rahvani jõudis, oli arvamistahet palju. Kui juba arutlejad on midagi arvanud ja publik on midagi arvanud, on pall taas kord moderaatori väravas, et ta kuuldud info arusaadavalt kokku sünteesiks ning vox populi arutelu lahutamatuks osaks muudaks. Siinkohal ei tohiks jällegi karta vastuolusid. Erinevad huvigrupid peavad olema debatti kaasatud ja heade arutelude sünniks tuleb astuda samm edasi nende inimeste juurde, kes ei arva samamoodi nagu sina.

Ent nagu ma ütlesin — kaasamine on keeruline töö, mida kõik ei oska. Loomulikult kõik ka ei taha olla igal hetkel kaasatud, mõnikord tahaks lihtsalt kuulata, midagi arvamata mikrofoni endast mööda saata. Loodame, et tulevik annab veel palju Arvamus- ja muidu festivale, kus inimesed saaksid treenida kuulamist, arvamist, kaasamist ja kodanikujulgust.

PS. Mu peas põrkab ikka veel küsimus, et milline annetaja olen mina. Milline annetaja oled sina?