Piirangute hiljutisim näide on USA vandenõuteoreetiku Alex Jonesi sotsiaalmeediakontode blokeerimine. Jonesi sõnavõttude ampluaa on olnud lai – alustades väitest, et USAs aastaid tagasi aset leidnud koolitulistamine oli pettus, ja lõpetades vaktsineerimisvastase võitlusega. Sinna vahele mahub veel hulganisti erinevate vähemusgruppide arvel kommentaare, paljud neist alandavad.

Õigus välja visata

Sellest kooruvad küsimused, kas ja millal on õigustatud kellegi sõnavõttude piiramine (sotsiaal)meedias? Kui vastata lihtsalt ja näha olukorda pragmaatiliselt, võiks öelda, et muidugi oli konto blokeerimine õigustatud. Paljud sotsiaalmeediakanalid, mis on saanud osaks meie identiteedist, on tegelikult eraettevõtted, mis võivad seaduse piires teha, mida tahavad. See kehtib ka kontode blokeerimise suhtes. Kui keegi tuleb mulle külla ja käitub minu jaoks vastuvõetamatult minu kodus, on mul õigus paluda tal lahkuda või visata ta välja, kui palumisest ei piisa. Sama kehtib ka Facebooki virtuaalses kodus.

Paraku aga pole küsimus nii must-valge just nimelt seetõttu, et mainitud platvormid on kasvanud millekski palju enamaks kui lihtsalt üheks platvormiks. Facebookil on täna üle kahe miljardi kasutaja. On selge, et sellise võimuga peab kaasas käima ka teist tüüpi vastutus.

Keegi jagas hiljuti (selle teksti seisukohalt üsna iroonilisel kombel) Facebookis väidet meedia rollist, mis kõlas, et kui allikas A ütleb ajakirjanikule, et eile paistis päike, ja allikas B ütleb, et sadas vihma, siis ajakirjaniku ülesandeks pole mitte kajastada neid mõlemaid, vaid selgitada välja, mis päriselt juhtus. See piltlik näide jäi mind kummitama, kuna sotsiaalmeediaplatvormidel just nimelt mõlema kajastamine toimubki, jättes inimesed sageli segadusse, et mis on tõde või mis päriselt juhtus.

Kuna ühiskond on keeruline, on enamustes küsimustes üksikisikul võimatu otsustada, mis on õigem ja seetõttu usume neid, kes kõvemini karjuvad või neid, kes meile lähemal karjuvad. Nii on Facebookile ja teistele suurtele platvormidele tekkinud kohustus mitte ainult vahendada infot, vaid tõmmata piire ja takistada valeinfo levikut. Kuigi meile võib mõnikord näida, et õiget ja valet ei olegi, on meil siiski faktid ehk nn tänase päeva parim teadmine. See parim teadmine koguneb teadlaste mitmete katsetuste ja uurimuste tulemusena ja seda teadmist tasub usaldada.

Kas vihakõne on kahjulik

Valeuudiste ja valeinfo kõrval eraldi teema on vihakõne – olukord, kus keegi ütleb kellegi või mõne grupi kohta halvasti – mõnitab, alandab, naeruvääristab, sooviga võtta sellelt grupilt ära inimväärikus. Sagedamini näeme Eestis vihakõnet seksuaalvähemuste, aga ka teisest rahvusest või nahavärviga inimeste kohta.

Mõnitada saab aga ükskõik millist gruppi – naisi, mehi, noori, vanu, poliitikuid, teadlasi, erivajadustega inimesi. Lihtsalt mõned grupid kogevad avalikku ja privaatset vihakõnet sagedamini kui teised. Vihakõne puhul on igipõliseks küsimuseks olnud, kas vihakõne on reaalselt kahjulik? Ehk on hoopis nii, et kui inimene saab end kommentaariumis või netiavarustes tühjaks karjuda, siis ta päriselus agressiivne ei ole?

Isegi kui mõni konkreetne inimene tunneb pärast kommentaariumis möllamist, et ta on nüüd päriselus vähem vihane, siis solvavad ja alandavad kommentaarid on oma kahju juba tekitanud neile, kes neid on näinud ning lisaks on ka oht, et taoline sõnakasutus muutubki normaalseks. Muutume inimestena järjest tuimemaks ja see, mida teisele öelda võib, ilma et selles probleemi nähtaks, muutub järjest räigemaks. Ükski suur kuritegu mõne inimrühma vastu pole alguse saanud selliselt, et täna on piltlikult öeldes kõik hästi ja homme saadame nad vangilaagrisse. Terror saab alati alguse väikestest asjadest ja alati alguse kõnest ning suhtumisest.

Just seepärast ei tohiks vihakõnesse suhtuda kergekäeliselt ka siis, kui see on “vaid” paberil või netilehel, ning just seepärast on õigustatud agressiivsete kommentaaride kustutamine ja agressiivsete gruppide eneseväljenduse piiramine. Siin ei ole midagi pistmist sõnavabadusega. Igaüks võib väljendada enda seisukohti, kui sellega ei alandata kedagi teist.

Nii enda isiklikke kui poliitilisi vaateid on väga edukalt võimalik väljendada viisil, mis ei kahjusta kedagi teist. Öelda et agressiivsete sõnavõttude piiramine on sõnavabaduse küsimus, oleks sama kui öelda, et koolikiusamine on sõnavabaduse küsimus. Et kui üks laps arvab, et teine laps on kole ja vaene, siis tal on õigus seda öelda. Raskem on aru saada, et samasugune kiusamine, mis toimub koolis, kandub täiskasvanute maailma ja sellel on tagajärjed inimeste vaimsele tervisele, füüsilisele heaolule ja õnnetundele.

Kuna Eestil ei tule just kaugest ajaloost otsida perioodi, kus sõnavabadus oli piiratud, oleme ühiskonnana eriti tundlikud tsensuuri osas ning otsime ohumärke ka kõige väiksematest piirangutest. Otsida tuleks aga tasakaalu.

Analüüsides ühiskondlikku arutelu väitleja pilguga ning püüdes anda hinnangut just ühe või teise poole argumentidele, tuleb läbi mõelda, mis on hinnangu andmise aluseks. Kui toimub väitlusturniir ehk väitlejate meeskonnad debateerivad üksteisega ning saavad selle eest punkte (sarnaselt sporditurniiridele), on sageli kriteeriumiks, mille alusel otsustada, kumb pool väitluse võitis (ehk kumma argumendid olid asjakohasemad), ühiskondlik heaolu.

See on väga lai mõiste, kuid selle sisuks on kaaluda ükskõik millises debatis vastaspoolte argumente selle nurga alt, et selgitada välja, kumma lähenemine tooks ühiskonnale rohkem kasu, rohkem heaolu. Võttes näiteks Alex Jonesi juhtumi, küsiksin, et mida võidame või mida kaotame, kui tema kõneaega sotsiaalmeedias on piiratud?

Kaalukausile satuksid vastakuti Alex Jonesi õigus end väljendada ning teiselt poolt vähemusgruppide õigus tunda end ühiskonnas turvaliselt ja üldiselt inimeste õigus saada tõest infot selle kohta, mis maailmas toimub. Kumba neist väärtustest olulisemaks hinnata, sõltub inimesest. Isiklikult pean taolises olukorras sõnavõttude piiramist igati õigustatuks.